|

Podcast: Olla barber, saada barberiks, õpetada barbereid

Keete Viira vestles Noa ja Petsiga NoPe barbershopist

Vabandame mitteperfektse tehnilise poole päras.

Refereering:

Kaua olete barberitena tegutsenud?

Pets: Minul peaks saama viis aastat täis.

Noa: Minul umbes seitse. Seda on raske arvutada, kõige lihtsam on vist alustada kooli lõpetamisest ehk hetkest, kui oled uhke paberi omanik ja kvalifitseeritud professionaal. Barberina tegutsemise aega on veel raskem välja arvutada, sest õppisime ju mõlemad juuksuriks ja siis samm-sammult hakkas naistöö tahaplaanile jääma kuni lõpuks jäi üldse ära.

Kuidas ja millest ajendatuna tuli otsus just meestööle keskenduda?

Pets: Minul tekkis soov just meestööd teha juba juuksurikooli teises pooles. Hakkasin kooli kõrvalt barbershopis tööl käima, samas praktikal tegin nii nais- kui meestööd, aga peale kooli jäin ikka lihtsalt barberiks.

Kas sul mõni sala naiskunde ka on?

Pets: Ema, aga tal on põhimõtteliselt samasugune soeng nagu mul endal.

Noa: Ma tooks välja ühe asja, mida Pets alati jätab saladuseks, aga minu kõrval istub võistluse „Noor Meister“ esimese koha omanik kategoorias naiste ülespandud soeng.

Minul endal tekkis huvi juuksuritöö vastu umbes 8 või 9 klassis, kui hakkasin oma parimat sõpra pügama, sealt edasi juba teised tuttavad ja saigi viisaastakuplaan paika, mida on vaja teha, et üldse juuksuriks saada.

Meeste puhul on ka see, et nad julgevad tulla sellise algaja juurde katsetama ja ütlevad, et kui midagi ikka läheb väga tuksi, siis tõmbame nulliga maha, naiste puhul seda varianti väga ei ole. Juba algusest peale käis mul koolisalongis palju meeskliente kuigi õppisin seal nii soenguid, keemilisi lokke kui ka värvimist. Viimane tegelikult huvitas mind väga, seal on vaja nii keemiat kui matemaatikat, et värv täpselt paika panna.

Koolis õppimise ajal hakati Eestis avama esimest barbershoppi ja mind ning minu kursavendasid kutsuti sinna vaatama, kas oleks huvi nii töötada. Ühe puhul näkkas ja ta läkski sinna tööle, mina mõtlesin, et tahaks ikka enne oma teadmisi kinnistada ja siis vaadata, mis meeldib ja mis paremini välja tuleb. Paar algusaastat ma töötasingi nii, et tegin kõike. Tihti tuldi igasuguste äärmuslike soovidega, et tee vikerkaareks või mustast valgeks ning ühel hetkel, kui salong hakkas kolima ja värviladu ei olnud mul enam seina taga vaid kõrval hoones sain aru, et lõikamine pakub mulle palju rohkem rõõmu ja naistööd võiks teha nii hobi korras, et ei läheks rooste, aga see poleks see põhitegevus. Täna on naisklientide protsent väga väike ja uusi reeglina juurde ei võta.

Kuidas te oma Nope barbershopini jõudsite?

Pets: Oleme töötanud mitmes erinevas salongis ja on päris palju kogemusi

Noa: Jah, Pets küll oli vahepeal ka teises kohas, aga muidu töötasime koos suures salongis, millele mõne aja pärast tehti juurde väiksem barbershopi osa, millega kaasnes see, et saime juurde mitmeid kohustusi ja kogemusena oli see väga vahva. Oli nii rõõmsamaid kui tõsisemaid hetki, aga kindlasti see eraldatus suurest salongist liitis meid omavahel. Ennem olime lihtsalt töökaaslased, nüüd tuli peale tavalise töö ka koostöö Ilu Sõnumiga ja muu virrvarr, mis endale kaela tõmbasime ja see vaikselt istutas mõtte teha oma salong. Selline mõte tekib paljudel juba juuksurikoolis, aga meil kujunes aastatega välja täpne nägemus, tänu nendele kogemustele, kuidas ja kuhu jne. Aitäh Fahlele siinkohal.

Barberkultuur erineb tava salongist päris suuresti. Kas see oli ka see, mis tõmbas?

Noa: Kindlasti. 7-8 aastat tagasi tähendas meestejuuksur pajude ettekujutuses kohta, mis asub keldris, kus on elav järjekord ja ühele kliendile pühendatakse viis minti ja siis on nägemist. Aga selliseks juuksuriks ma saada ei tahtnud. Barber ja kõik, mis sinna alla kuulub, võimaldas hoopis rohkem. Samas on hetkel see muutunud mainstreamisk, selliseks moe asjaks ja mul pole tegelikult midagi selle vastu, kui mind ka lihtsalt juuksuriks kutsutakse. Kui noor olin tantsisid kõik hip-hoppi ja ükshetk, kui juba terve linn seda tegi, siis see ei olnud enam põnev, ei olnud wow. Teistpidi, kui suudad barberina end veel põnevamini välja mängida, siis sinu barbershop on ikkagi wow.

Pets: Ükshetk tekkis neid barbershoppe tõesti liiga palju ja igale poole. Mõnede kõrval on ka nn koolid, kus õpetatakse endale töötajaid välja, iseasi kui kauaks nad muidugi sinna tööle jäävad. Samas ilumaailmas ongi kaadrivoolavus suur.

Te ise tegutsete täna kahekesi, kas see on teadlik valik või olete ka avatud kedagi juurde võtma?

Pets: Hetkel on ruumiga nii, et väga sinna kolmandat kohta juurde ei tee. Oleme Noaga niikaua koos tegutsenud, et kõik sujub juba suhteliselt lihtsalt, meil ei ole erilisi vaidlusi, meie arvamused jooksevad omavahel kokku.

Noa: Me ei pea ka eriti kompromisse tegema ja kui teemegi, siis need ei ole sellised, et teine end väga puudutatuna tunneks. Tänu oma kogemusele, et oleme töötanud nii suuremas salongis kui väiksemas, kus lõpuks oli ka päris palju töötajaid, nägime, kui palju kaasneb sellega probleeme ja on pommikindlam teha ise kõike. Teisalt on see ka keerulisem, sest me ei saa kellegi peale loota ega oma tegemata tööd kellegi teise kaela ajada.

Kas teil on ka nii, et ühel on mõned küljed tugevamad ja nii on asjad ära jaotatud?

Pets: Noa puhul on selleks sotsmeedia, tal tuleb see hästi loomulikult. Enda kohta seda öelda ei saa ja nagu näha, siis olen oma barberi lehel teinud viimase postituse väga kaua aega tagasi.

Mis te arvate sõnast pardur, kas olete nõus, et tegu eesti keelse sõnaga või on see legend?

Noa: Kui tekkis Eestisse sellenimeline bränd mõtlesin, et ju mingi suomalaisen hüva kaikista parturi, aga väidetavalt on see vana eesti keel, pole sellega süvitsi läinud aga ju siis on, usume. Tundub küll liiga lihtne, aga äkki oli, ei oska kommenteerida.

Oma NoPe puhul tahtsime alguses vältida sõna barber ja barbershop, aga ei õnnestunud, sest ükskõik kes ja ükskõik mis maalane saab sellest nimest kohe aru, millega on tegu.

Pets: Muuseas, meie nimi on muutunud ka majaelanike heaks orientiiriks Bolti ja Wolti kullerite juhendamisel.

Kooli juurde tagasi tulles, keda peate oma kõige suuremaks õpetajaks nii otseselt kui kaudselt, youtube kaudu?

Noa: Siit tuleb üks naljaks vastus. Tõenäoliselt on selleks olnud Lauri Pedaja. Kui kerime ajajoones end tagasi aega kui alustasime, siis polnud instagram selline nagu täna, barbershoppe ei olnud ja valitsesid staarjuuksurid. Eestlaste jaoks oli selleks Lauri Pedaja, venelaste jaoks Deniss Kovalenko. Minu viisaastaku plaanis oligi sees minna praktikale Lauri Pedaja juurde. Kuigi ta enam seda tööd ei tee, oli tast ikka väga suur abi ja siiani mõtlen, et teen paljutki tema õpetuse järgi. Ta oli ka Petsi praktikajuhendaja.

Pets: Jah, ma tahtsin saada juuksuriks juba peale põhikooli, aga siis ei see olnud võimalik. Kui keskkool läbi sai tuletas Lauri mulle meelde, et sisseastumiskatsed algasid ja kirjutas mulle kirjakese ka kaasa. Sain kooli sisse ja juba novembrist võttis ta mind kooli kõrvalt enda juurde praktikale.

Kas nõustute, et käelised oskused on väga olulised, aga sama oluline on ka suhtlemine?

Noa: Jah see seostub mul ka Lauriga. Ükskord, kui olin vist juba praktikal, küsis ta, et Noa, mis arvad, kumb jõuab kaugemale, kas see, kes on tehniliselt ülihea, aga kes ei suhtle või siis see, kes tehniliselt nii ja naa, aga maailma kõik jutud räägib ära. Ma hakkasin naerma, sest sain aru, millele ta vihjas. Olin ise sel ajal väga aeglane ja ajasin täpsust taga. Muidugi on ka neid kliente, kes ei soovi suhelda, aga suhtlemine kliendiga on oluline.

Pets: Ma ei tea, mul on selline tunne, et ka need vaiksed kliendid hakkavad meil lõpuks rääkima, kui on piisavalt kaua ruumi vibes sees. Tuleb leida lihtsalt see ühine jututeema, millest rääkida. Mõne puhul on selle leidmine raskem, aga see on alati olemas.

Noa: Siit vb tulebki see vahe, et on palju kohti, kus peamine on teenus. Meil on oluline, et juuksuris käik oleks elamus. Tuled uksest sisse ja seal on kaks tüüpi, kes korda mööda pläravad

Veel koolist, te olete tagasi koolis, aga teises rollis, kuidas see juhtus?

Noa: Pets käis koolis midagi tegemas ja talle tehti ettepanek, et tuleksime ja teeksime õpilastele koolituse. Mässasime seal terve päeva ja tulemused olid väga head: meile endale meeldis, õpilastele meeldis ja juhtkonnale meeldis. Ehk siis kolm kolmest ja asi hakkas liikuma sinna poole, et kutsuti igale grupile vähemalt korra aastas koolitust tegema.

Pets: Ega me seda võib olla igale koolile ei teeks. Oleme ise TTHK-st tulnud ja tore on ju neile ühtteist tagasi anda.

Noa: Jah, anda midagi tagasi ja tutvustada seda barberkultuuri ülla eesmärgi nimel, sest eks sa ise ka kogu aeg õpid ja arened teisi õpetades. Ei võida see, kes omab kõige rohkem teadmisi vaid see, kes jagab. Mõnikord küsitakse ka selliseid asju, mida teed nii automaatselt, et kui vastad ja mõtled selle peale, avastad mõne uue nõksu enda jaoks.

Juba nende koolituste ajal räägiti, et võib olla tulete kohe päriselt õpetama, aga see oli lihtsalt jutt ja kui tuli reaalne kutse, siis samastasin seda valikainena ja mõtlesin, et lähme ja teeme ära 10 nädalaga. See mõte kadus, kui äkki oli riiklik õppekava laual ja oli selge, et selle ajaga, korra nädalas koolis käies, me seda programmi küll läbi ei tee.

Kahetsete?

Noa: Ei, kindlasti mitte. Võib olla ainult seda, et meil hakkasid need asjad korraga: kool, samal ajal kolisime Fahlest ära, mul oli seitsme aasta jooksul igast kola kogutud, ja pidime kuu ajaga avama oma salongi. Kõik sattus ühele kuule, aga kui tehtud sai oli väga hea tunne

Kas pidite hakkama ka mingis mõttes jalgratast leiutama?

Pets: Kõige keerulisem oli, et pooled olid juba juuksuri paberitega ja pooled need, kes pole kääregi käes hoidnud.

Noa: Õnneks see tundus palju keerulisem kui oli päris elu. Veel tegi õpetamise keeruliseks, et eesti keeles pole väga palju juuksuri alast kirjandust. Tuli ka ise otsida ja tõlkida. Ma ise eriti ei fänna neid inglise keelseid väljendeid, aga kui pole hetkel midagi võtta, siis las olla. Samas on ju olnud kasutusel sujuv üleminek ja suitsune üleminek, peab siis alati estonglishit tegema.

Pets: Õpetamisega on nii, et see on nagu lumepall, millele tuleb hoog sisse lükata ja ta hakkab ise veerema.

Noa: Usun, et meil vedas ka grupiga.

Kuidas piirangute ajal tulite toime habemeteenusega osutamisega?

Noa: Oli perioode, kus kliendid tühistasid päris palju aegu, kui vähegi oli kahtlusi, siis nad ei tulnud.

Pets: Mul on mõned kliendid, kes ei saaks hakkama, kui ma nende habet ei hooldaks, see oleks supi sees jne. Osad käisid võib olla lihtsalt pikema vahe tagant.

Noa: Muidugi on kliente, kes on keerulisemas rahalises olukorras ja käivad pikema aja tagant või siis vahel ka mujal. Oluline on, et seal mujal ei keerataks minu tööd peeti, siis on selline asi täiesti ok kuni ükskord olukord taas stabiliseerub.

Kuidas praktilise õppe piirangute ajal lahendasite?

Noa: Hakkasime pea kohe alguses harjutama klientide peal. Habet on üleüldse väga raske teoreetiliselt harjutada.

Pets: Me ei teinud midagi nukkude peal vaid läksime kohe inimeste juuste kallale.

Noa: Pidime tegema ka video teel ning jah, nad said info kätte, aga puudulikuks jäi see osa, mis nad ise tegid ja kas neil oli võimalus kellegi peal seda teha. Teine mure oli, et just siis, kui algas salongipraktika, kehtestati ka tugevamad piirangud. Kui inimeste arvu piiratakse, siis ei soovi keegi kedagi juurde võtta.

Kas jätkate barberite koolitamisega?

Noa: meie poolt on roheline tuli, aga veel käivad läbirääkimised, mis võtmes see täpselt edaspidi olema saab. Esimesel aastal tuli palju leiutada, nüüd saab juba lihtsamalt. Konkurentide juurde tulemist me ei karda, kui teed oma asja hästi, siis on kõik korras.  Arvan, et barberid võiksid palju rohkem omavahel suhelda ning koostööd teha, kui oma nurgas nokitseda ja arvata, et oled maailma parim.

Pets: Meil astub iga päev salongi uksest sisse kliente, kelle jaoks meil pole aega. Meil on oma broneerimissüsteem ja kui tänavalt tulnud kliendil pole võimalik paar päeva oodata, siis soovitame, kuhu võiks pöörduda.

Kuidas te akusid laete?

Noa: Ma üritan laadida nii, et ei vaata sotsmeediast juuskuri teemalisi asju, täiesti eemaldun, vaatan autosid ja muud, mis huvitab, aga mitte juukseid. Veel teen trenni, sest spordi värk aitab end laadida. Lihtsalt vedeleda on ka tore, aga selleks pole aega, proovin aega leida pere, sõprade ja kallima jaoks.

Pets: Ma tegelen väiksel viisil autode ja tsiklitega, aga samuti meeldib mul kossu mängida ja sõpradega niisama tšillida. Paraku meeldib mulle ka end sellest pärismaailmast välja lülitada, kas siis filmide vaatamise või mängude mängimisega, kus keskendud hoopis millelegi muule. Või lähen hoopis elukaaslasega kuhugi trippima.

Noa: Ja interneedus tuleb siis välja lülitada.

Veel sarnaseid postitusi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.