Salongiretk Peterburgi ehk tee endale selline juuksurisalong nagu sa ise tahad

Kaks korda aastas meelitab Neevalinn ilutegijaid ilufestivalile Nevskie Berega. Ka meie reisi kuupäevad said paika pandud just seda sündmust silmas pidades, kuid oleks ju patt linnas, kus kohvikud ja raamatupoed 24h avatud, mitte laiemalt ringi vaadata. Meie liitsime oma kultuurprogrammi  kolme juuksurisalongi külastuse, kõik nad erinesid üksteisest nagu öö ja päev. Oli see nüüd õnnelik juhus või reisijuhi disainer Kalle Aasamäe tark otsus, aga kui esimesest uurisime toodete, salongifilosoofia eritahkude ja tulevikuplaanide kohta, siis viimases salongis käisime lihtsalt suu ammuli ringi. Aga alustame algusest.

Esimesel õhtul jõudsime salongi Beauty Lounge liiga vara. Seda mitte kellaajaliselt vaid kuupäevaliselt, sest salongil seisab ees kolimine ja laienemine. Muuhulgas  on plaanis  salongiga liita kohvik/restoran. Kõik ikka selleks, et teenuse emotsioon mitmekesisemaks muutuks. Suures pildis polnud salongi disainis midagi, mis tugevalt harjumuspärasest kõrvale kalduks. Salongi omanik, Anton Harebov rõhutas, et vaatamata Peterburgi geograafilisele asukohale, on nad ikkagi slaavlased ning neile meeldib sära ja kuld, ometigi ei olnud seda koguses, mis kukalt kratsima oleks pannud, silma jäi pigem kvaliteet.

Kõige rohkem võlus aga salongijuhi detailideni läbimõeldud salongifilosoofia ehk lugu sellest, kuidas ta oma äri ajab ja kuidas arendab. Näiteks, kuna hinnad on kõrged, sobivad sinna tööle ainult need ilutegijad, kes on valmis kallist tööd tegema. „Kallis töö“ ei ole ainult hind ja kvaliteet vaid võime olla pühendunud kliendile. Näiteks ei saanud salongis tööd meister, kellele tundus ilmvõimatu mittekonveier töömeetodil tegutsemine. Ta ise nimetas seda tööarmastuseks, aga kahjuks ei ühtinud see kiindumus Peterburgi eliitrajoonis paikneva salongi nägemusega.

Sama põhjalikkusega suhtub salongijuht ka toodetesse, mida salongis kasutatakse. Ta teadis täpselt kriteeriume, millele peab toode vastama ning oli valmis vastavad tooted kohale tooma ka maakera teisest otsast. Kui salongiriiulilt jäid silma tuttavad Kevin.Murphy ja Oribe, siis värviteemas tulid mängu nimed, millest meie kuulnudki ei olnud. Oluline pole mitte brändi tuntus vaid omadused ning samuti tagab selline tootevalik eristumise turul – mul on midagi, mida teistel ei ole. Kui nüüd veel rääkida turundusest ja turundamisest, siis ütles Anton, et siin kindlaid reegleid ei ole – täna töötab üks ja homme teine projekt ainus, mis oma aja on ära elanud, on ajakirjareklaam. Müügikoolituste poole pealt ta aga nii vabameelne ei ole, sest need on kõigile töötajatele kohustuslikud.

Järgmisel päeval seadsime sammud järgmisesse salongi siis, kui kõht tühjaks läks. Nimelt tegutses salongi ees pisike restoran. Seda söögikohta soovitab ka Tripadvisor.com ja kes korra seal einestanud teab miks. Kuigi koha nimi on Pif Paf baar-juuksur, ei saa esmapilgul kohe aru, et kus see juuksurisalong siis on, õnneks juhatavad teed kriidiga kaunilt seinale joonistatud viidad. Enne salongi jõudmist tuleb läbida kitsas koridor, mille ühes laienduses asub lauamäng, mis usinamatele telerivaatajatele tuttav seriaalist „Sõbrad“. Salong ise on pisike aga väga detailirohke. Isegi nii rohke, et neil, kelle jaoks juuksurisalong tähendab valgeid seinu, lühtrit laes ja sõnajalataime nurgas, võib pea ringi käima hakata. Teisi tabab aga avastamise rõõm, sest põnev ja stiilne ruumilahendus pakub ohtralt romantilisi emotsioonihetki. Kui ennist sai märgitud, et salongi ees on restoran, siis tegelikult on tegu kompleksiga kuhu juurde kuulub veel ka vintage pood. Mitte just kõige suurem pind on vormistatud nii, et unustad end sinna tundideks ja pärast tahad veel pikka aega tagasi minna.

Kui nüüd tundus, et enam pole võimalik meid millegagi üllatada, siis oli ikka küll. Kuna Peterburis on neid salonge, kus ärifilosoofia  paigas ning eristumine stiilis „teen seda, mida tahan ja olen sealjuures edukas“, piisavalt, siis ei jää muud üle, kui

üle võlli olevale vindile veel paar keerdu peale tõmmata. Oleme nimelt jõudnud tänavale, kus ilutseb iidne soomustanki meenutav lumesahk ning maja küljes olev lipp viitab, et siin asub juuksurisalong „Hair Fuckers“. Maja fuajeed ehib suursugune trepp, mis rõhutab veelgi ees ootavat sürreaalsust.

Hair Fuckers koosneb kolmest suurest saalist. Muusika valik ja disain võib ju viidata, mille poolest nad erinevad, kuid kindlate piiride tõmbamine osutub rohkem kui võimatuks. Ülesanne, kuhu liigitada poodud Buratiino, ristilöödud jänes, jõulise sõnumiga naisakt, juuksurisõnumit kandvad maalingud ning rohmakalt restaureeritud juuksuritool, on juba oma loomult nii võimatu, et lahendust kui sellist ei tea ega oota keegi. Ometigi on see sama koht ka koolituskeskus ning ühe saali saab kiirelt ümbermängida fotostuudioks. Põnev on ka see, et kuigi kohati jääb mulje nagu tegu oleks taotlusliku lipplapindusega, siis tegelikkuses märkad peagi, et kõike valvab hoolas disainersilm. Buratiinosaalis, loodame, et seda võib nii nimetada, jäävad näiteks silma toolid, mida presenteeriks uhkelt nii mõnigi puidukunstnik.

Üks ühine joon neil kolmel salongil siiski on. Kõigile on oluline, et nende pakutav teenus oleks perfektne ja kvaliteetne.

Peterburg on nii lähedal ja samas ka nii kaugel ja kindlasti seab suurlinn omad reeglid ja pakub omad võimalused, kuid ühe tugeva sõõmu tegutsemis- ja eneseväljendusjulgust võiks sealt importida küll.

Suured tänud veelkord Kalle Aasamäele ja Marina Skulskajale, kes selle elamuse meile võimalikuks tegid.

Jaga uudist ka teistega!