Juuksurina juuksuris

Tekst: Aili Anton

Puhkus!! Jah, ka juuksur puhkab. Puhkab endast, puhkab kolleegidest, puhkab koolitustest ja eelkõige – puhkab klientidest

Puhkab perfektsetest jaotustest, ideaalsetest värviretseptidest, föönist, viimistlusvahenditest, väga heast teenindamisest, tööriietusest – jah, ka juuksur puhkab kõigist ja kõigest. Muidugi puhkab – ka juuksur on lihtsalt inimene. Lihtsalt. Inimene.

Juuksurina kipub ununema, et ka Lihtsal Inimesel on vajadus juukseid lõigata. Juuksurina pole probleemi – head kolleegid aitavad. Alati, kompromissitult ja hästi. Milles küsimus! Ükski kolleeg ei vasta palvele “pane mulle värv pähe ja vaata otsad üle“ kunagi eitavalt. Solidaarsus ei luba. Pigem kohustab. Ka kolleegil juuksed kasvavad. Õnneks või kahjuks. Ja teened on maailma parim valuuta. Aga puhkus! Kuurort! Imeilus plaan veeta nädal kuurordis, vedeleda, olla, lugeda, lihtsalt vegeteerida. Ja minna juuksurisse! Kui klient, kui inimene tänavalt, kui Lihtne Inimene. No ei jõudnud oma valuutat kasutada kolleegiga!

Telefoniteel broneeritud aeg laupäeva hommikuks Kuurordi mainekasse salongi tuli peale reedeõhtust paari klaasi veini sõbrannaga kiiremini, kui oleks oodanud. Vähkren voodis, telefoni äratus kisendab vastikult ja hommikune puhkuseuni sunnib voodisse jääma. Mis mul kaotada – aega broneerides ei tuntud peale eesnime huvi ei perekonnanime ega kontaktnumbri vastu – seega olen anonüümne ja Lihtne Inimene. Laseks üle – nagu noored räägivad, aga Uudishimu ja Kaugelearenenud Kohusetundlikkus kisendavad: “Mine kohale!“ Vean ennast kümme minutit enne kokkulepitud aega voodist välja, hambad puhtaks ja lippan läbi hommikuse Kuurordi – mõnus! Viisaka inimesena hilinemist ma endale ei luba ja olen kergelt hingeldades kokkulepitud ajast 3 minutit varem kenasti kohal.

Ootuses, ärevusest ja uudishimust värisedes. Pole ma ju päris mitu head aastat oma salongist välja saanud ja mujal juukselõikuse teenust tarbinud. Nagu Lihtne Inimene. Nii põnev!! Korraks kisendab kuklas küsimus sõbrannalt eelmise õhtu veinipokaali tagant: “Kuidas sa julged?“ KUIDAS MA JULGEN? Mis küsimus! KUIDAS MA JULGEN?? Aga kuidas julgevad minu kliendid, kes oma juuksed, oma välimuse ja oma identiteedi usaldvad mulle? Ma polnud sellele kunagi mõelnud … see on vastastikune austus ja usaldus. Tingimusteta. Muidugi julgen, sest telefoniteel pakutud noore spetsialisti asemel palusin kogenenumat teenidajat. Mitte et ma ise ei juhendaks noori tulevasi spetsialiste, ja tean vägagi täpselt nende võlusid ja valusid. Aga Kuurordis olid mu ootused kõrged – ma olen klient. Üle aastate. Anonüümne. Lihtne Inimene.

Kergelt hingeldades olin lipanud läbi hommikuse Kuurordi, astusin salongi: ”Tere, mul oli aeg kell 9!” Raamatust kontrolliti üle, nimi ja kellaaeg klappisid – seega koht oli õige. Ootasin, uudistasin tooteid (need olid minu jaoks uued ja uurisin neid mõnuga). No okei, olid vähe tolmused aga saame aru – salongis on hooaeg ja tooted seisavad tooteriiulil. Iroonia! Uurisin mõnuga, lugesin silte, katsusin, näppisin, nuusutasin – nii nagu käitub Lihtne Inimene salongis. Tuleb tuttav? Korraga tabasin ennast kuulamast salongisisest arutelu teemal: „Eelmise õhtu koristaja ei ole koristanud seda ja seda ja seda ja seda ja kraanikauss on ka pesemata!“ Siunati korralikult. Mõnuga. Aga Lihtne Inimene seisis salongis, ootas kannatlikult oma korda ja tundis ennast rohkem kui üleliigsena.

Vabandust, et ma olen siin ja saan tahtmatult osa sellest, kui must on Teie salong ja kui lohakas on Teie koristaja.Vabandust. Oodates kannatlikult, millal tuleb MINU teenidaja ja ilus päev saab alata, olin ootuses, et kohe-kohe kostab seljatagant rõõmus ”Tere!” ja tühja see koristamata salong – päev on ikkagi ilus ja mina lahkun tunni pärast ilusamana! Tere ei tulnud. Tuli korraga tunne, et keegi seisab mu selja taga – selle te tunnete alati ära: keegi on minu tsoonis ja mulle liiga lähedal. Veel enam – selja taga! Pöörasin intuitiivselt ümber. Ja oligi! Minu teenindaja! Minu juuksur! Minu päeva Kangelane! „Peseme ka vä?“ ühmas Minu Kangelane. Jah, kogelesin ettevaatlikult. Lubage mainida, ma olen küllatki lühikese lõikuse kandja – seega kõik, mis eelmise õhtu veinist ja palavast toast läbi naha imbus, on selgelt siiani mu juustes ja peanahal presenteeritud! Pesema ka vä? Mis küsimus – KUIDAS on võimalik teha juukselõikust, ilma et enne korralikult poleks tehtud juuksehooldust? Pesule olid mul suured lootused – mõnusad aroomid, mõnus peanahamasaaž, sinna juurde kuuluv kiire tutvustus, millega ja miks sellist hooldust tehakse … mmmmmmmmmmmm … milline unine laupäevahommik Kuurordis! Aga näed – maailm üllatab sind ka siis, kui sa üllatusi kõige vähem ootad: peanahahooldus oli kiire ja lohakas.

Tundlikuma nahaga klient oleks Šampooni ja ka palsamit hiljemgi veel oma peanahal tundnud, veega just ei priisatud. Kokkuhoid oli ka märgatav juuste kuivatamisel liigsest veest – krrrrrrrrrrrrrrrrrrrr! kuuleb Lihtne Inimene õudusega, kuidas ühekordne käterätik seinal olevast kastist välja jookseb ja tema juustes hetkeks koha leiab. Vabandust, aga ma tundsin ennast nagu fekaal. Fekaal, kes on ühekordne ja kellest on vaja kiirelt, valutult ja kuivalt vabaneda. Okei – ma olen Nõukogude Liidu karastusega inimene, elan üle. Juukselõikuse konsultatsioon ja juukselõikus kindlasti varjutab juuksehoolduse kogemuse ja päev Kuurordis on ikkagi ilus ja Minu Kangelasel on ka tugevad küljed!

Juukselõikuse konsultatsiooni kartsin ma juba ette. Mitte et ma ennast väljendada ei oskaks, aga kartsin just seda, et ma ei taha reeta, et ma olen Minu Kangelase ametikaaslane. Olin juba oma peas välja mõenud, kuidas ennast mitte reeta ja valmis kohe-kohe päheõpitud lauseid välja tulistama. Aga saatus üllatas mind taas – oma laskemoona ei pidanudki kasutama. „Kas masinaga või kääridega?“ ähvardas Minu Kangelane. Just nimelt ähvardas! Kuna mina kui klient istusin ja Minu Kangelane seisis ähvardavalt minu kohal, ähvardavalt silmitsedes mu pealage, siis oli see pigem ähvardus kui konsultatsioon. Nagu kotkas, kes näeb saaki ja tahab sellega mängida. Mängida, enne kui ta saagi tapab.

Eelistasin juukselõikust kääridega, nagu pakutud menüü ette nägi. Kui sa oled juuksur, veel hullem – väga koolitatud juuksur – siis kinnisilmi saad sa aru, kas Sinu Kangelane teab, mida ta teeb või mitte. Minu Kangelane oli ambitsioonikas ja enesekindel! Haaras ratastega tooli ja istus minu selja taha ja alustas. Rapsis, rahmeldas, lõikas ja rääkis. Rääkis – jah. Minuga – ei. Eelmise päeva kassa arusaamatus oli vaja ju ära klaarida salongi perenaisega! Üle salongi kõva häälega! 22 eurot olid omanikuta ja keegi ei suutnud mäletada, kas eile oli see Kadi, kes maksis kaardiga mainitud summa või oli see hoopis Helle! Ja siis ma tabasin ennast mõttelt, et ma kardan. Ma kardan olla selles toolis ja ma kardan Oma Kangelast. Miks? Sest ta ei keskendu, tema jaoks on Kadi või Helle 22 eurot oluliselt olulisem kui mina. Mina olen laupäevahommikune kella 9-ne vastik kohustus. Kadi või Helle arusaamatus sai õnneliku lõpu, minu juukselõikus veel mitte.

Märkamatult sahmides oli ta jõudnud mu tukani. Tukk on mul pretensioonikas ja „kiiksuga“- mul on teatud iseärasused, mida oma ebatraditsionaalse tukaga püüdlikult peita püüan. ”Mis me selle tukaga teeme?“ oli küsimus nr 3. Palusin natuke piirata, sest tema arusaamatus minu tukajoonest – seda ei olnud võimalik isegi varjata. ”Laserlõikus,“ ütleks minu õpetaja selle kohta. Ehk tukast kaotasin 1 millimeetri. Kui mu juuksed olid föönitatud poolniiskeks (!!), peatus föön ja saabus küsimus nr 4 – „Kas vaha ka panen?“ Olin nõus – vahtisid need pastad ja vahad mulle terve selle aja peeglilaual vastu ja uued tooted on ju ikka huvitavad! „Lakki ka panen?“ – küsimus nr 5! Vastasin jaatavalt – no mis mul selle vastu saaks olla! Samuti olid aukartust äratavad diplomid ju raamina ümber peegli – ju ikka spetsialist teab, mida teeb.

Lõpp – lõpuks ometi. Tunne oli, nagu oleks ma seal kena tunnikese veetnud, olnud teenindajale jalus ja vastik laupäevahommikune kohustus. Pea. Mitte klient. Osa saanud saamatute koristajate kirumisest ja müstilise 22 euro kadumisloost. Lõpp. Hullemaks enam minna ei saa. Saab küll – ja veel kuidas. Lõikus lõpetatud, on käes tõehetk. Peegel, et näha mis on toimunud kuklas ja saada kiire ülevaade tehtud tööst. Aimasin Minu Kangelase liikumisest, et ta suundub peeglit tooma. Toobki! Ja jookseb sellega mu kuklast mööda nagu Usain Bolt Olümpia Mägudel! „Sobib?“ – küsimus nr 6! Isegi kui ma oleks soovinud Mr Bolti hetkeks peatada, poleks see päästnud midagi – peeglil olid viimase paari nädala vahased näpujäljed, mis olid peeglist vaatamise võimaluse viinud väga madalale … Noogutasin – mis mul muud üle jäi -, ei sobi ju Mr Bolti rajalt maha võtta.

Peleriin lendas mu eest mängleva kergusega ja Minu Kangelane sammus mu ees kassa poole, et juhatada mind tasumaks arvet antud teenuse eest. “Kümme!“ hõikas Minu Kangelane salongi administraatorile ja sammus minema!!! KÜMME! KÜMME!! Täpselt see ma olingi tollel ilusal hommikul. Kümme – kui number. Kümme – kui odav. Kümme – kui mittekeegi. Minu väärtus oli kümme. Minu Kangelne oli pannud mulle hinna. Kümme. Kümme. Ma olin odav, ma olin tähtsusetu. Ma ei olnud väärt ”tere”, ma ei olnud väärt konsultatsiooni, ma ei olnud väärt ”head aega”. Ma olin kümme. Ja ta sai must täpselt 36 minutit hiljem lahti. Ilma elementaarsete teenindajale omaste väljenditeta, ilma emotsioonita. See oli ju Kümme, mitte inimene, mitte klient.
9.36 seisin ma Kuurordi tänaval ja mõtlesin: ”Kuidas ma julgesin?

Jaga uudist ka teistega!

Ole meiega!