Kliimaks. Tööl.

Aili Anton

Guugeldasin. Kliimaks. Noh, et nii minu vanuses. Alla neljakümne. Üle neljakümnestel nimetatakse seda varajaseks  üleminekueaks. Ma olen siis alaealine Kliimaksi silmis. Kuigi väidetavalt külma- ja kuumahood käivad ka alaealisel. Igapäevases salongitöös käib ikka  automaatne vastus  kolleegi ohke peale, et „salongis on jälle liiga palav“: „Ohh, ära muretse – kliimaks.“  No nii naljaga, aga sellel naljal on alati selline  naiste hõng. Mehed ei saaks sellest naljast kunagi aru – nende jaoks on kliimaks midagi taifuuni ja jääaja vahepealset. Ja  kliimaksi puhul pooltoone ei ole. On kas taifuun VÕI jääaeg. Vahepealne puudub, ja hea ongi. Milleks? Ma ei ole kunagi pooltoone sallinud. Ja mulle, kui naisele, need äärmused meeldivad! Kliimaks – kõlab mõnusalt. Kliimaks. Klii-maks. See annab mulle vabaduse tujutseda, emotsioone lehvitada, äärmustesse kukkuda, vihata ja armastada, õiendada ja roosalt nunnutada. See annab mulle vabaduse olla ise. Mina ja mu kliimaks. Okei, mu perearst ja naistearst naeraks mu välja mu „iseolenkõigetargemarst“ diagnoosi peale, aga mööndustega on mul siiski kliimaks. Tööl.

Pooltoonid puuduvad. Kõik või mittemidagi. Ma ei salli pooltoone ja pooltoonid ei salli mind. Vastastikune austus ja respekt. Emotsioonid ei saa minu puhul olla pooltoonis. See iga on mul läbitud, kus pooltoonid olid aktuaalsed, sest pooltoonid on kõigile sobivad. Äärmused – neid ei ela kõik üle. Aga kliimaks. Tööl. Klii-maks. Tööl. Oimaarmastanneidpäevi, kui Taifuun on mu päeva kaaslane! Kõik lendab, lendleb,  mängib, mängleb, õnnestub ja sunnib veel hullemaid projekte ette võtma. Need on päevad, kui salongi kollektiiv armastab mind, aga head kolleegid kontorist … no ütleme, et nad on rõõmsad, et ma olen distantsilt kaugemal. Ma olen intensiivne, jõuline, emotsionaalne, kirglik, vastik, kiire, üle laipade minev ja isekas. Vastikult isekas, sest minu kaaslane on kõikvõimas Taifuun! Katsu sa siin näha pooltoone ja katsu sa kaasa mõelda aeglasemalt kui mina! Hävid! Sajaga! Taifuun jätab endast maha ainult tugevad isendid, kes Taifuuni üle elavad. Peida ennast, aga sa tead, et ma olen olemas! Ma arrrrrrrmastan seda intensiivsust, mis Taifuun kaasa toob, ma naudin  seda intensiivsust, mis saab alguses väikesest, väga väikesest tuuleiilist, et kasvada Taifuuniks! Wohhoooooooo!!!!! Sa ei saa seda peatada, sa ei saa  selle vastu võidelda, sa ei saa seda kontrollida! Ainuke lahendus: respekteeri ja ela üle. Armasta ja vihka. Mitte armasta VÕI vihka. Salongitöös on see päev, mis algab sellise energiaga, et juba trammis tööle sõites tahavad trammiaknad eest ära minna. Vabatahtlikult. Terve tööpäev lendab, kõik õnnestub, kliendid on rohkem kui rahul, salongis on kerge Taifuun, aga selline troopilise tuule laadne ja salsahõnguline – kerge ja mõnus … naisss….. Kolleegil on jälle kuumahood, no arusaadav – Mina ja Taifuun saabusime, temperatuur pidigi tõusma! Kaifin seda hõngu, seda emotsiooni, seda mõnusat kolleegidevahelist temperatuuri, mis selle päevaga kaasneb. Mõnus. Jube mõnus. Selliste päevade nimel olen ma nõus loobuma oma isiklikest ambitsioonidest, koolitustest, teiste innustamisest, kõigest. NEED salongipäevad on lihtsalt kvaliteetsed. Ei. Kõrgkvaliteetsed!

P…e! Ei taha. Lihtsalt ei taha ja kõik. Mitte midagi ei taha. Ei taha hommikul üles tõusta, ei taha hingata, ei taha olla, ei taha. Ei taha tööd teha, ei taha koolitada, ei taha koolis käia.  Ei ta-ha! Mul on see õigus mitte tahta mitte midagi. Ei kõla ju nagu üle naissoo esindaja huulte libisenud lause: „Ei taha.“  Naised ei tea kunagi, mida nad tahavad, aga MINA ei taha mitte midagi. Ei taha ja kõik! P….!! Ei taha! NO vot – see on see kurikuulus Jääaeg. Peep Taimla alustaks sissejuhatusena nii: „Kõrgrõhkkonnale järgneb jäine madalrõhkkond.“ Ja ta ei valetaks. Jääaeg on temperatuurilt alati jäiselt kõikumatu, külm, elutu ja ükskõikne ümbritseva suhtes. Veel hullem – ümbritsevad saavad ka aru, et Jääaeg saabus, see külmus on lõikavalt vastik ja hävitav. Emotsioonitu ja ükskõikne. Hävitav. Mitte kellelegi ei meeldi ükskõiksus, ei ise olla ükskõikne, jättes teisi ükskõikseks. Isegi surnud ei jäta kedagi ükskõikseks, veel vähem suudaks seda taluda elus organism. Aga tunnistan – mulle Jääaeg meeldib. Lihtsalt meeldib. Aga Jääaeg saab sulle meeldida ainult ühel tingimusel: kui sul on piisavalt enesekindlust Jääaega respekteerida. Enesekindlus saab oluliseks sellel hetkel, kui Peep Taimla teadustaks: “Jäisele madalrõhkkonnale järgneb kerge ja soe kõrgrõhkkond.“  Kui, juhul kui sul tõesti ei ole enesekindlust, siis ei ela sa üle Jääaega ja veel vähem on sul lootust kohtuda Taifuuniga. Ainult enesekindlad isendid teavad, et Jääaeg ja Taifuun moodustavad lahutamatu paari.  Aga mina ei taha. Jätkuvalt ei taha mitte midagi. Ei taha hingata, ei taha ennast tunda, ei taha teisi tunda, ei taha üldse midagi tunda. Tahaks olla tundmatu – ossa!! midagi ma ikka tahan! Ja see on see koht, kus madalrõhkkonda hakkab paitama kõrgrõhkkond. Vaikselt, uue nurga tagant, uue emotsiooniga, uue mõttega. See on koht, kus ma vannun endale, et nüüd vahetan valdkonda, nüüd alustan uut elu, nüüd on kõik p….ses ja nüüd on vaja uut lehekülge. Kõik on vastik ja jäine, kõik on halvasti ja üldse enam mitte midagi ei taha ja ei taha ka teada! ÖÄK! Kõigele. Stopp! Pange nüüd tähele – SEE on see koht kus Jääaja ja Taifuuni kooslus muutub oluliseks! Need on need hetked, kus  kõige pöörasemad ideed sünnivad! See on see äratundmine, et ma midagi ikka tahan! Te ju teate, et Jääaeg ja Taifuun on lahutamatud, aga nende omamiseks peab sul olema enesekindlust. Sa ei elaks üle seda temperatuurikõikumist, mis on Kliimaksile iseloomulik, ilma arrogantse enesekindluseta. Arrogantsust on sul vaja mõlema osapoolega hakkamasaamiseks, need ei ole lihtsad vastased. SEE ongi Kliimaks. Tööl. Anatoomiliselt saan ma selle nähtavasti varem või hiljem teada, kas Kliimaks Tööl on võrdne siis ealisest iseärasusest tingitud Kliimaksiga, või on see vaid hale vari.

Katriin (inimene, kes mind kohutavalt inspireerib) käskis mul oma salasoovi või suure unistuse üles kirjutada. Mul on üks suur unistus, SUUR-SUUR  unistus, mis mu peas ikka aegajalt võimust võtab ja siis jälle kolinal kokku kukub, sest peas on sellesama unistusega taas kohtunud Jääaeg ja Taifuun. On hetki, kus ma olen veendunud, et mu SUUR unistus on täiesti võimalik ja reaalne; on hetki, kus ma olen enam kui veendunud, et mina ja mu SUUR unistus ei tohiks ühes lauseski olla. Aga. Ma kirjutasin oma unistuse üles. Oma musta märkmikusse. Hariliku pliiatsiga ja väga väikeses kirjas. Proovige, see ei olegi nii lihtne, kui tundub. Ma valisin lehe, valisin ka koha sellel lehel, kuhu ma oma unistuse kirja panen ja võtsin pliiatsi. SEE hetk oli see, kus Taifuun ja Jääaeg olid võrdsed. SEE rahu ja SEE teadmine, et see on minu unistus ja ma kirjutasin selle üles, tegid sellel hetkel sellest unistusest juba midagi enamat, kui lihtsalt õrnroosa unistuse. Sellel unistusel on nüüd hing ja mõte. Las ta kosub mu märkmikus, hariliku pliiatsiga väikeses kirjas kirjutatuna, aga ma tean, et ta on seal. Kindlas kohas. MINU oma. See tegu ja see teadmine on koostöös Taifuuni ja Jääajaga saanud mõtte ja hinge. Ma ju ütlesin – Kliimaksi jaoks on teil vaja enesekindlust. Aga võib-olla see ei olegi Kliimaks? On hoopis bipolaarne meeleoluhäire? Ei. See on Kliimaks. Kliimaks kõlab paremini.

Jaga uudist ka teistega!